Kui raamatus Arsenal
Kui raamatus Arsenal kuulutati välja vähetuntud “vaikse kino” režissööride maalide linastus, teatas läheduses olev võõras mees mulle, et see on tähelepanu väärt. Mulle tavaliselt ei meeldi see, kui keegi maitsesid ja eksitab, kuid ta oli nii rõõmsameelne ja siiras!
Rääkisime filmist. Ta oli lihtsalt prof. Ja see jõudis erinevatesse suundadesse ja žanritesse: Ukraina poeetilisest kinost Jaapani õudusfilmideni. Ta jagas rõõmsalt kohvikute ja klubide “paroole ja esinemisi”, kus filmilinastused täiendavad huvitavaid kollektiivseid arutelusid. Kui ma talt selle ameti kohta küsisin, lootsin kuulda “filmikriitikut” või “ajakirjanikku”. Kuid ta oli matemaatikaõpetaja.
62-aastaselt ei jätnud ta vahele kunstivaldkonna üritusi, mis ei nõua palju raha, kuna palk on väike ning lapsed ja lapselapsed vajavad abi. Ühtäkki kurtis naine, et tal puudub huvitav näitus, kuna ta lahkus pikka aega Rumeeniasse. Ja ta selgitas: ta sõidab bussi ja autostopidega ning tema Rumeenia kolleeg kutsus ta.
https://github.com/elizabethbrown272788/hubson/blob/master/coolmath.md
https://github.com/elizabethbrown272788/hubson/blob/master/mathhelp.md
- Ilmselt Ukrainast? Küsisin.
- Ei, ei. Kohtasin teda sotsiaalvõrgustikes. Jah, jah, ma kasutan enam-vähem Internetti, sest ilma selleta kukute te nüüd elust välja. Viis aastat tagasi õppisin. Nüüd alustab poeg sülearvuti kasutamist.
... ma kadestan seda imelist õpetajat ja tahaksin säilitada sama maitse kogu eluks ka pensionieas. Esmakordselt juhtus mulle, et aastad pole põhjused, miks oma käsi kokku kloppida, et saate nii „tudengitaolisi“ kultuurilisi hüvesid, reisimisi nautida.
Kahjuks ei olnud mul aega tema koordinaate võtta. Siis aga tekkis mõte kirjutada sellest, milleks on võimelised õpetajad, kes on üle 50 aasta vanad, kui nad on elu vastu täis huvi. Või äkki nad hoo kui palju!
Rääkisime filmist. Ta oli lihtsalt prof. Ja see jõudis erinevatesse suundadesse ja žanritesse: Ukraina poeetilisest kinost Jaapani õudusfilmideni. Ta jagas rõõmsalt kohvikute ja klubide “paroole ja esinemisi”, kus filmilinastused täiendavad huvitavaid kollektiivseid arutelusid. Kui ma talt selle ameti kohta küsisin, lootsin kuulda “filmikriitikut” või “ajakirjanikku”. Kuid ta oli matemaatikaõpetaja.
62-aastaselt ei jätnud ta vahele kunstivaldkonna üritusi, mis ei nõua palju raha, kuna palk on väike ning lapsed ja lapselapsed vajavad abi. Ühtäkki kurtis naine, et tal puudub huvitav näitus, kuna ta lahkus pikka aega Rumeeniasse. Ja ta selgitas: ta sõidab bussi ja autostopidega ning tema Rumeenia kolleeg kutsus ta.
https://github.com/elizabethbrown272788/hubson/blob/master/coolmath.md
https://github.com/elizabethbrown272788/hubson/blob/master/mathhelp.md
- Ilmselt Ukrainast? Küsisin.
- Ei, ei. Kohtasin teda sotsiaalvõrgustikes. Jah, jah, ma kasutan enam-vähem Internetti, sest ilma selleta kukute te nüüd elust välja. Viis aastat tagasi õppisin. Nüüd alustab poeg sülearvuti kasutamist.
... ma kadestan seda imelist õpetajat ja tahaksin säilitada sama maitse kogu eluks ka pensionieas. Esmakordselt juhtus mulle, et aastad pole põhjused, miks oma käsi kokku kloppida, et saate nii „tudengitaolisi“ kultuurilisi hüvesid, reisimisi nautida.
Kahjuks ei olnud mul aega tema koordinaate võtta. Siis aga tekkis mõte kirjutada sellest, milleks on võimelised õpetajad, kes on üle 50 aasta vanad, kui nad on elu vastu täis huvi. Või äkki nad hoo kui palju!